Autor: mik2el

Viimased paar nädalat olen mõelnud, et teen jälle ühe postituse kuid erinevatel põhjustel pole seni veel selleni jõudnud. Kuni praguse hetkeni siis.

Siin on järjest enam ja enam kehtestatud uusi piiranguid seoses pandeemiaga ning seetõttu ei ole me saanud väga kuskile minna ka. Siia tulekut planeerides arvestasime, et ilmselt sotsiaalne isolatsioon saab oleme meie suurim vaenlane. Eriti Mariale, kes istub lastega kodus. Seega oli meil mõte, et võtame lapsehoidja ning käime nädalavahetustel, kus meil muid plaane ei ole, näiteks restoranides ja veedame kahekesi aega. Kuid kuna kõik söögikohad on kinni, poodidesse lastakse käputäis inimesi korraga ning igasugused kogunemised on keelatud, siis me sisuliselt oleme istunud mõnedel vabadel päevadel niisama kodus või teinud mõned väiksemad jalutuskäigud linnas või selle lähistel. See aga ei mõju eriti hästi vaimule. Kodus Eestis olles on sul vähemalt teoreetiline võimalus kellegagi kokku saada, aga siin me esiteks ei tunne väga kedagi ning teiseks on ka see tegevus keelatud. Isegi jõuludeks ei lubatud teistele külla minna. Rääkimata traditsioonilisest osakonna suusaüritusest mida iga aasta detsembris on ikka siin korraldatud või jõulu-aastavahetuse osakonna pidu. Kõik sellised reeglid loovad üsna ahistava keskkonna. Nii et midagi väga head detsembri kohta kirjutada ei ole. Ilmselt ongi see olnud peamiseks põhjuseks miks pole tahtnud tükk aega midagi kirjutada.

Töö osas meile hetkel piiranguid ei ole seatud, nii et sisuliselt me võime teha senimaani kõike täies mahus. Kuid on näha, et kolleegid hakkavad ära väsima. Nagu ma olen kirjutanud, siis siin on töö tempo väga kiire, aga samas võetakse ka üsna regulaarselt puhkust. 4-5 nädalat keskmiselt aastas ja lisaks on siin iga kuu enamvähem üks “püha” ehk sisuliselt on meestel 6 nädalat aastas vaba. See muidugi ei ole päris nii muretu nagu meil, sest nad peavad ikkagi silma peal hoidma polikliinikul kuhu tulevad analüüside ja histoloogia vastused nende ära olles. Ja kuna siin on suhted patsientide ja arstide vahel veidi personaalsemad, siis sageli on eeldus see, et isegi puhkuse ajal sa pead tegelema mõne enda patsiendiga kellel tekib mõni komplikatsioon. Aga vaatamata sellele on varasemalt talvine Hawaii reis või suusapuhkus olnud reegliks, lisaks veel suvised reisid ,mis nüüd kõik on ära jäänud. Nii et mehed hakkavad vaikselt läbipõlema ja üritavad vähendada töökoormust. Ning seega oli detsember kõige rahulikum kuu mis mul senini on olnud. Oli ainult üks valve ning mitmel päeval ma sisuliselt ei teinudki midagi ja 24 detsembrist läksin puhkusele.

Meil oli algselt plaan, et sõidame Jasperisse (400 km umbes siit põhja suunas) minu puhkuse ajal. Võtame tee peal majutuse, vbl käime suusatamas ning sõidame siis edasi. Hästi rahulik graafik, ei mingit pressimist ning lihtsalt naudime. Kuid muidugi antud plaan lendas vastu taevast. Osaliselt seetõttu, et me hakkasime reisi planeerime liiga hilja, mistõttu enamus majutusi oli täis broneeritud. Inimesed hetkel tegelevad palju enam siseturismiga ja see on ajanud hinnad lakke. Kohalikud räägivad , et hinnad on kohati 50% kõrgemad öö kohta kui tavaliselt. Nii et suvaline “cabin” maksab sul 200 kohaliku dollari ringis / öö . Teisalt jälle on meelelahtus asutused kinni, sh ka kuumaveeallikad, spad jms. mida oleks tore lastega koos teha. Suusamäed on küll lahti, aga kõik siseruumid on offlimits ning lastehoiud kinni. Nii et ainuke variant on minna üksi mäele ja teine hoiab lapsi. Ning kuna Leo on veel nii väike, siis temaga kuskil väljas matkata on pea võimatu. Meie liikumistempo on umbes 1.5 km/h ja seda heal päeval 😀 Seega maksta kallist raha, et istuda toas tundus mõttetu.

Ja nii me otsustasime koju jääda ning hoopis Leo rinnast ära võõrutada. Eriline edulugu ei ole seegi. Poiss küll enam rinda ei saa, aga ilmselgelt ei ole ta veel asjaga leppinud. Olukorda ei tee paremaks ka see, et poiss jäi haigeks. Nii et meie ööd on rahutud ning kell 6 hommikul juba läheb seiklus lahti. Seega lisaks sellele, et me ei tohi kellegagi kokku saada, ei saa me nüüd enam magada ka. Head ajad, head ajad – mis muud ma selle peale oskan öelda.

Päris nii masendav muidugi kõik ei ole. Vaatamata eelnevale on siiski lubatud vabas looduses viibida. Ja seda võimalust me oleme jõudu mööda ka kasutanud. Käisime ühel nädalavahetusel Calgary jõeäärsel matkarajal koos siinse kohaliku Eesti perega, kellega oleme nüüdseks mitmel korral kokku saanud ja kes on väga toredad. Ilm oli ilus ja rada väga mõnus. Lisaks käisime veel peale jõule sama perega ühel teisel matkarajal siit veidi eemal. Selle retke tegime Augustiga kahekesi kuna Leol oli siis just palavik tekkinud. Ja täna tegime esimese jaanuari puhul veel ühe väikese matka Banffis. Veelkord ei väsi mainimast, et loodus on siin lihtsalt fantastiline. Sõnadega on raske seda kuidagi kirjeldada, nii et panin mõned pildid asja illustreerimiseks.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Jõulud veetsime neljakesi kodus. Päev hakkas rutiinselt ning kui päris aus olla siis erilist jõulu fiilingut ei olnudki alguses. Oleme (eelkõige Maria meie koduhaldjas) küll üritanud jõulutunnet üleval hoida kogu detsembri kuid suurema eduta. Päkapikud käisid ja kuulasime ikka jõululaule ning isegi endatehtud jõulukaunistused ehivad seinu kuid üleüldine rusuv meeleolu oli ilmselt liiga domineeriv. Siin ei ole ka lumest puudus, mis tavaliselt on põhjuseks miks Eestis seda ei teki. Siin tuli paar nädalat tagasi pea pool meetrit lund korraga maha. Hommikul võttis tööle jõudmine aega 2 tundi (reis, mis tavaliselt võtab 10 minutit) . Eelkõige läks meil aega, et enda autod parklast välja kaevata (räägin mitmuses sest üks teine kolleeg elab samas majas) ning parkla puhtaks rookida.

24 Detsembri hommik oli meil üsna tavaline. Lõuna paiku otsustasime, et viime poisid kelgutama. Sellel ajal kui mina üritasin veenda poisse, et kelgutamine on tore, sai Maria rahulikult toidu valmis teha. Tänu Eesti sõpradele saime verivorsti ja hapukapsast ning koos ahjuliha ning muu klassikaga oli meil lõunaks laual traditsiooniline jõulupraad. See koos eelneva kelgutamisega tekitas lõpuks täitsa õdusa tunde ning õhtu möödus juba helgemas meeleolus. Kuna meil jõuluvana tuli öösel, siis kingid said poisid kätte hommikul. Kahjuks ei saanud poistele teha päris selliseid kinke nagu oleksime tahtnud, eelkõige sellepärast, et peame siit mingi hetk ära ka kolima. Kuid paar kinki said mõlemad ning tundus, et läksid korda.

Aastavahetuse ilutulestik jäeti ka ära, et vältida inimeste kogunemist. Eks lähiajal ole näha kas sellest kõigest oli kasu või mitte. Aga vaatamata sellele oli täitsa tore päev ja õhtu. Käisime õhtul loomaaias, kus on hetkel üles seatud valgusinstallatsioonid. Väga äge oli ning lastele pakkus ka midagi. Pärast poole läksime koju ning kui poisid magasid, tegime külmlaua kust ei puudunud ei kalamari ega külmsuitsulõhe. Nagu päris. Südaöö saabudes valitses täielik vaikus, nii et uue aasta saabumist pidi ise ettekujutama. Ma ei ole kunagi eriline aastavahetuse fänn olnud, aga nüüd kus seda ei toimunud (lõpude lõpuks, mis on aastavahetus ilma ilutulestiku ja suure meluta?), siis tegi veidi kurvaks küll.

Loodetavasti tuleb 2021 aasta parem. Sest möödunu oli küll otse öeldes parajalt sitt. Vast saabub mingi normaalsus kevadeks, et saab vabamalt ringi liikuda. Reisida. Inimestega suhelda.

Head uut kõigile !

Ma alustan igat postitust sama moodi, aga ma tõesti ei saa aru kuhu aeg lendab. Enda arust just kirjutasin pikalt ja laialt ning nüüd vaatan, et sellest juba kolm nädalat möödas.

Tööl on kiire nagu ikka. Mis on siin huvitav on see, et laparoskoopiat laiemalt teeb ainult üks uroloog. Nefrektoomia on ainuke operatsioon mida enamus siin laparoskoopiliselt teeb. Valdavalt tehakse lahtiseid operatsioone või kasutavad robotit. See mulle iseenesest sobib, sest üks põhjus siia tulekuks oligi rohkem näha ja teha lahtiseid lõikuseid. Aga roboti fänn ma küll ei ole. See on ainult opereerivale kirurgile hea. Assistendi jaoks on see tunduvalt keerulisem ning laparoskoopia oskustest suurt kasu alguses ei ole. Õnneks ei ole ma pidanud väga palju seal assisteerima.

Vaikselt hakkab siin ka pandeemia võimust võtma. Siin on küll maski kandmise kohustus avalikes ruumides olnud juba augusti kuust saati. Aga vaatamata sellele on juhtude arv tõusmas ning nüüd on spordiklubid jms. ka suletud. Restoranid ja baarid võivad minu teada veel päeval tegutseda kuid peavad kella 22 paiku uksed kinni panema. Lisaks ei tohi inimesed koguneda, külla tohib tulla maksimaalselt kaks inimest vms. ning koolid on kinni. Aga õnneks kasiinod on lahti 😀

Kogu see corona asi muidugi tähendab seda, et kuskile väga minna ei tahagi. Koguaeg keegi tahab sulle des ainet kätele pihustada, igal pool sildid üleval et hoidke pikkivahet, poodi lastakse korraga käputäis inimesi ning palutakse poes mitte midagi katsuda. Samamoodi ei saa puhkusele minna, koolitustel käia ning isegi tuleb välja, et raamatuid ei saa raamatukogust tellida samal põhjusel. Ei oskagi kuidagi sellesse suhtuda. Ühelt poolt ma saan aru, et sotsiaalne distantseerimine on ilmselt mõistlik haiguse leviku pidurdamiseks. Teisalt jälle hakkab kogu see olukord nii ajudele, et veidi selline “põrgusse kogu see jama” tunne tekib. Vähemalt siin on võimalus vabal nädalavahetusel sõita kuhugi looduskaunisse kohta ja sedasi endal mingit tegevust leida. Ilma selleta oleks ikka väga keeruline.

Vahepeal oli meil autoga probleeme. Pidime eelmine nädalavahetus rahvusparki sõitma kuid nagu tellitult hommikul auto käima ei läinud. Probleem tundus olevat akus, aga sellest teadmisest oli vähe kasu kui sul pole midagi ega kedagi kust abi kiiresti saada. Seega pidime oma plaanid ümber tegema. Õhtu poole saime ühe sõbra abiga autole nö “jump-starti” tehtud ning sain minna sõitma, et akut veidi laadida. Tänu sellele sain esmaspäeval masina käima ning viisin parandusse. Lisaks akuprobleemile selgus, et ka veepump on läbi ja vajab vahetust. Seega terve nädal sisuliselt liikusin ühe kolleegi, Uberi ja enda kahe jala abil. Mis oli üsna tüütu. Poest midagi väga osta ei saa sest ei jaksa seda koju vedada jms. Õnneks eile sai auto korda, nii et hea meel. Parandus oli küll kallis, aga samas parem nii kui et keset plaanitud pikka reisi jookseb mootor kokku. Ma loodan, et see jäi nüüd viimaseks paranduseks, sest muidu muutub antud auto ülalpidamine väga kalliks.

11 novembril oli siin järjekordne püha. Seekord oli selleks nn Remembrance day ehk päev mil meenutatakse sõjas langenuid. Kuna tegemist oli vaba päevaga siis tekkis mõte, et võiks mõne töökaaslasega minna kergele õllele. Asi muidugi eskaleerus, nii et lõpetasime ühe kolleegi juures viskit juues. Ilmselt vanus on oma töö teinud, aga järgmine päev oli üsna vilets olla ning seda ma väga meenutada küll ei soovi.

Täna (28 nov) tegime teoks meie eelmise nädala plaani ja sõitsime Banffi. Kahjuks jah poisid veel nii väikesed, et midagi suuremat ja tõsisemat ette võtta nendega veel ei saa. Seega meie ekskursioonid piirduvad enamasti kohtadega kuhu saab autoga kohale sõita ning mis ei eelda väga pikka matkamist. Tänan käisime siis ühe mäe otsas gondliga vaadet nautimas ning veidi seal jalutamas.

Oktoober oli kokkuvõtlikult kiire ja töine kuu. Kahjuks kuhugi väga minna ei saanud sest vahemaad on pikad ja minekuks peab olema aega. Ja kuna mul oli ainult üks täiesti vaba nädalavahetus, mis langes plaanitult kokku Augusti sünnipäevaga, siis väljasõite me teha ei jõudnud.

Rääkides Augusti sünnipäevast, siis see oli täitsa lõbus päev ning sünnipäeva moodi. Siin Calgarys elab üks tore Eesti pere kellega oleme hakanud lähemalt suhtlema. Nemad tulid külla koos enda lapsega, kes on peaaegu sama vana nagu August. Nii vurasid kolm pägalikku siin ringi ning täiskasvanud said omavahel juttu rääkida. Tore on emakeeles rääkida teiste Eestist pärit inimestega, kes näevad asju sarnaselt meile endile. Siis saab veidi nalja teha kohalike autohulluse ja tarbimiskultuuri üle. Kuid muidugi kõige toredam oli see, et August sai sünnipäeva pidada kingituste, õhupallide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Isegi halb tunne, et vedasime ta siia, kus tal mängukaaslaseid ei ole ja kõik räägivad võõrast keelt. Vähemalt sellistel hetkedel on tunne, et saame talle anda seda, mida tema vanuses poiss vajab.

veidi retro pilt, aga ma ei viitsi suurest kaamerast paremaid pilte välja võtta kuna olen laisk

Maria tegi vaatamata meie köögi kasinale inventarile maitsva söögi ja koogi. Ning õhtut nautisime kohalike käsitöö õllede ja Barola veini seltsis. August sai endale sünnipäevaks laari mänguasju, mis paneb mõtlema, et kuidas me küll kõik selle modru siit ära viime, kui lahkumise aeg kätte jõuab. Eks aeg annab arutust.

Sellest järgneval päeval pidime poodi minema. Mõlemad poisid kasvavad nii kiiresti ning paratamatult vaja neile riideid juurde osta. Eelkõige mure jalatsitega. Üritasime plaanida poes käiku nii, et hundid söönud ja lambad terved ehk teisisõnu Leonard maganud ja August veel piisavalt ärkvel. Kuid nii nagu väikeste lastega ikka, siis isegi parima planeerimise puhul ei lähe asjad alati päris nii nagu planeeritud. Saime siiski poes käidud ning mõlemale poisile ka jalatsid ostetud. Kuid esmane plaan rahulikult riideid valida ja proovida asendus poes üsna kiirelt “raba ja jookse” taktikaga. Sellised käigud väsitavad rohkem kui valvepäevad.

Nädal kulges töö osas tavapäraselt. Üritan oma aega jagada kolme kolleegi vahel. Mis tähendab, et väga palju vaba aega muuks ei jää. Enamus päevi ma kas opereerin või assisteerin. Õnneks ei pea eriti paberitööga tegelema kuna siin selleks eraldi koolitatud õed kellest ma ka kuskil varem kirjutasin. Lisaks satuvad siia vahepeal meditsiinitudengid, kes on üldiselt tublid. Kuigi ma olen enamvähem kursis kuidas siin arstiteaduskonda astumine käib, siis nende õppetöö osas puudub mul ülevaade. Kuid muljetavaldav kuidas 5-6 aasta arstitudengid ilmuvad esimesel tööpäeval kell 7:00 osakonda ning peale esimest päeva juba dokumenteerivad kenasti ning suudavad kliiniliselt mõelda.

Möödunud nädalavahetusel oli Halloween. Ja võib öelda, et kõik mida filmidest ja sarjadest näeme peab paika. Siin on see tõesti väga suur asi. See aasta seoses covid pandeemiaga oli melu väiksem kuid vaatamata sellele olid paljudel kaunistused väljas. Ja kaunistuste all ei pea ma silmas lihtsalt mõnda küünalt ja kõrvitsat. Ei ei.. siin võtavad asjad ikka teised mõõtmed. Mitme meetrised täispuhutavad kollid, heli- ja valgusefektid ja igast muud sorti kraam. Me olime minu juhendajal külas kellel 5a kaksikud. Peale õhtusööki läksime kõik koos kommi jahile. August oli esmalt nii ähmi täis, et mis värk on, miks niisama kommi antakse. Kuid lõpus oli juba selline lõvi, et ronis igale poole tuppa sisse oma ämber uhkelt välja sirutatud ning nõudis kommi.

Eestis on ka tähtpäevad, aga mul on tunne, et siin osatakse rohkem rõõmu nendest tunda. Keegi ei käsi sul maja kaunistada või nende asjadega kaasa minna, aga enamus teevad seda, sest see on hea põhjus päev kuidagi eriliseks muuta. Meil Eestis on jõulu ootus millele järgneb jaanipäeva ootus. Ja kui jõulud tulevad, siis kogu fookus on 24-25 detsembril. Siin inimesed naudivad, et iga kuu on mingi päev mida oodata ja milleks valmistuda. Ma ei saanud enne sellest ise ka aru ja pean nentima, et igasugune pühade eelne kaunistamine ei ole nö my thing kuid hakkan vaikselt mõistma.

Arstid teevad siin tõesti palju tööd sest töö hulk võrdub otseselt sinu teenistusega. Seda enam oskavad nad nautida vaba päeva. Kui ma küsin oma kolleegidelt kellel on pered, et mida nad nädalavahetusel ette võtsid, siis senimaani pole ma väga kuulnud, et keegi oleks niisama kodus passinud. Esimesel vabal võimalusel minnakse matkama, sportima või muul moel oma väärtusliku aega veetma. Ja me oleme hakanud samamoodi tegema. Või vähemalt proovime. Kui teed 60 tunniseid töönädalaid väga intensiivses töökultuuris, siis ma ei taha raisata seda vaba nädalavahetust, päeva või tundi selleks, et vedeleda niisama. Pealegi oleks patt seda siin teha, arvestades et meist paari tunni kaugusel on täiesti maagiline loodus.

Eile võtsin päeva vabaks kuna lubas pikalt, et saab olema viimane ilus ilm (loe: soe) enne talve tulekut. Siin vahepeal oli meil juba -15 kraadi ning lumis maas, mis asendus +18 kraadiga eile. Sõitsimegi Canmore ja käisime Bow River Loopi rajal. Väike jalutuskäik ja piknik – perfektne päev.

Pole peale rahvuspargist käimist midagi kirjutanud kuna pole midagi ka väga teinud. Eelkõige on selles süüdi see, et olen järjest kaks nädalavahetust valves olnud (õnneks sai ikka mõned vabad päevad ka) , aga ka see et oleme pidanud veidi oma uut elamist sättima.

Kolisime oktoobri alguses aga kuna tegemist on möbleerimata korteriga, siis vabad päevad olemegi tegelenud elamise sisustamisega. Ühest küljest ei taha väga palju kulutada kuna oleme siin nii lühikest aega. Samas jälle ei taha päris tühjas karbis ka elada. Aga õnneks üleeile sai viimast korda IKEAs käidud, vähemalt nii me Mariaga loodame. Leida ajaaken, kus üks jõmm oleks maganud, teine söönud ja meie ise veel tahtmist täis polegi nii lihtne. Kuid lõpuks saime väljavalitud lambi ja riiuli ostetud koos muu pudi-padiga ning sellega peaks elamine olema sisustatud.

Nädala sees muutus ilm talviseks, nii et hetkel väike kirme lund maas ja külma -7 kraadi. Siin on talve tulek järsem ja konkreetsem. Kui Eestis toimub jätkuv jahenemine pool talve, et siis korraks veebruaris lund teha, et suusamehed saaksid oma maratoni ära teha, siis siin on asjad veidi teisiti. Kui välja jätta ilmastiku fenomen Chinook, kus temperatuur läheb -30 kraadi pealt ööga +10 peale ja siis tagasi, siis siin on ilm palju stabiilsem. Enamasti päikseline ja kui on talv siis väidetavalt korralik.

Eelmine nädal oli siin oluline püha “Thanksgiving” , mis koosneb kalkuni söömisest ja spordiürituste vaatamisest pere seltsis. See aga tähendab pikka nädalavahetust kuna tegemist on riikliku pühaga. Algselt ma pidin siis valves olema kuid teine fellow pakkus välja, et teeme nv pooleks ja nii saingi üllatuslikult kaks vaba päeva. Mina olin valves reedel ja laupäeval ning tema pühapäeval ja esmaspäeval.

Eelmine pühapäev käisime veel farmis. Farmiks nimetada on seda muidugi naljakas. Tegemist on pigem teemapargiga, kus rahvast on nagu murdu vaatamata COVID piirangutele. Palju erinevaid loomi keda lapsed saavad silitada ja neile süüa anda. Siis vanematel lastele mängud ja üht-teist ka täiskasvanutele. Ja kogu ala on kaunistatud kõrvitsate ja muu farmi eluga seonduvaga. Muidu oleks ilmselt toredam olnud, aga too päev oli metsikult tugev ja külm tuul, mis keerutas tolmu kõik kohad täis. Vaatasime loomad üle, tegime tiiru farmile peale ning ostsime mõned kõrvitsad. Selleks ajaks hakkasid poisid ära ka juba väsima ning läksime veidi varem minema kui planeerisime.

• 

• 

Järgmine päev ehk siis Thanksgivingu päeval käisime kohalikus rahvusmuuseumis. See oli tõesti päris äge koht vaatamata pilves ilmale. Kui see farm tundus pigem koht kuhu lähed ainult laste pärast, siis sinna rahvusmuuseumisse plaan kevade uuesti minna.

Eestis mõeldes rahvusmuuseumi peale kangastub minul kohe tuuleveski, rookatusega tare ning jahukört. Kuid Kanada on oluliselt noorem riik ning nende ajalugu on olulisem värskem. Mistõttu meenutab siin rahvuspark pigem vesterni, lisaks ka väga äge vanaautode kogu – üks oluline eksemplar ka pildil näha.

Calgary brewing

Muidu veereb aeg mühinal. Tööpäevadel leiab siin alati tegevust. Valida on 4-5 opi toa vahel ja kui too päev peaks olema nii, et midagi minu maitsele ei ole, siis võtan aja maha ning tegelen oma “researchiga” . Teadustöö on tugevalt soovituslik osa fellowshipi programmist ning seda soositakse. Ja kuna tegemist on hea oskusega, siis otsustasin haarata härjal sarvist ning panustan mõned päevad kuus puhtalt sellele. Kas sellest ka asja saab näitab aeg.

Eelmine nädalavahetus otsustasime Banffis ära käia. Tegemist on Kanada ühe olulisema rahvuspargiga. Seal on sadu erinevaid radu mida mööda matkata, kui karusid ei karda. Lisaks mäed, järved ja metsad. Seda on raske kirjeldada, kui suur ja ilus see kõik on. Seetõttu on lausa kohustus seda kohta külastada, kui siin kandis juba korra oled.

Algne plaan oli minna laupäeva hommikul. Ärkasime kell 5:00 hommikul üles, et varakult sõitma asuda. Kuna sealsed vaatamisväärsused nagu Lake Moraine ja Louise mahutavad ainult teatud hulga autosid parklasse, siis kõik soovitasid varakult liikuma asuda. Kuid hommikult ärgate selgus, et just meie valitud päev kõikidest eelnevatest ja järgnevates pidi olema pilvine. Sõit sinna kestab 2 tundi, nii et vaadata tinahalli taevast, mägesid ja järve ei tundunud just väga atraktiivne. Koha ilu tuleb esile eelkõige päikese valguses, kui Lake Louise omandab türkiissinise tooni ning kaugemal lumised mäetipud säravad.

Pidasime veidi nõu ja otsustasime reisi edasi lükata ning veeta päeva Calgary linnas. Magama saamine muidugi ei olnud nii lihtne, sest selleks hetkeks oli ka Leonard ennast üles ajanud ning arvas rõõmsalt, et nüüd hakkame kõik koos mängima. Läks veidi aega enne kui ta sai aru, et oli rängalt eksinud ning teda taheti jälle magama panna! Mis suure vaevaga lõpuks ka õnnestus.

Ärkasime kõik koos mõni aeg hiljem ning pärast sööki suundusimegi Calgary loomaaeda. Linnas oli ilm mõnus, pilvitu taevas ja sooja 20+ kraadi ümber. Loomaaeda peab pileti ette ostma seoses praeguste Covid piirangutega. Seda ma olin õnneks ka teinud, kuid mis osutus peaaegu ületamatuks takistuseks oli parkimise eest tasumine. Kanadas saab parkimise eest maksta ainult krediitkaardiga, mida mul ei ole, või müntidega, mida mul ka ei olnud. Küll ma proovisin Eesti krediitkaarti ja kohaliku debet kaarti kuid edutult. Õnneks sain parkimis äppi tööle ja sain lõpuks ennast sellega ära pargitud.

Loomaaed oli äge. Loomadel oli toredalt ruumi seal ning kuna piirangute tõttu ei lasta väga palju inimesi sisse ka, siis oli rahvast parajalt. Enamus loomi on ka Tallinna loomaaias esindatud, aga näiteks kaelkirjakut nägime esimest korda nagu ka jõehobu. Mis oli veel naljakas oli see, et teel loomaaeda plahvatas autos meie lapsekäru esikumm. Selline litter käis salongis, et korraks arvasin et autoga juhtus midagi. Mõni päev varem ostetud kahelapse kärul olid rehvid nii täis pumbatud, et plahvatas iseenesest. Vast eelmised omanikud tahtsid head, kuid kogu meie plaan nädalavahetuseks uus kahelapse käru muretseda kukkus läbi. Vaatamata kaigastele õnnestus meil loomaaias rentida veidi teistmoodi käru, mis mõlemale poisile tundub et väga meeldis. Saime kokkuvõttes reisu tehtud, nii et mõlemad poisid olid heas tujus.

Pärast loomaaeda läksime koju, et söögi-wc-une paus teha. Ning nagu naksti paar tundi hiljem olimegi jälle valmis, et ette võtta järgmine seiklus. Plaan oli minna kesklinna jalutama. Kuna linn on noorem kui enamik mööblit Eesti kodudes, siis ega siin väga midagi ajaloolist vaadata ei ole. Kuid pigem saad siin sellise tõelise “city” kogemuse. Siin on üks pilvelõhkuja teise küljes kinni ja puid ning muru eriti ei näe. Kuigi Bangkok ja Singapur, aga ka mitmed muud Euroopa suurlinnad, on miljoni linnad ning tohutud metropolid, siis tekkis siin veidi teistmoodi tunne. Ma ei oskagi öelda millest see kinni on. Korraga imetlesid ja samas nagu tahtsid kiiresti ära ka sealt minna. Pole midagi öelda, olen vist ikka veidi maapoiss.

Laupäeva õhtul vaatasime ilmaennustust ning lubas järgmiseks päevaks Banffis päikest. Seega ärkasime jälle kell 5:00 üles, sõime, pakkisime auto ära ning asusimegi teele. Sõit sinna kestis enamuse ajast pimedas. Ehatama hakkas siis kui olime juba mägede külje all. Maalilised vaated, ei oska muud selle kohta öelda. Seda maad on õnnistatud ikka tohutu loodusliku iluga.

08:30 olime Lake Moraine juures, kus oli kirjas, et parkla täis. Alternatiiv oleks olnud sõita tuldud teed tagasi 10 km ning parkida eemale. Sealt oleks saanud shuttle bussiga järve juurde. Kuid kahe väikese lapsega ei taha eriti sõltuda mingist X bussigraafikust ning otsustasime edasi Lake Louise juurde sõita. Nagu hiljem selgus, siis Lake Moraine parkla oli täis olnud juba kell 6:30. Selleks, et nii vara sinna jõuda oleksime pidanud ärkama 3 öösel ja seda meist keegi ei viitsiks. Ma arvan, et teeme uue katse talvel ja/või kevadel. Praegu seoses pandeemiga siseturim kasvanud, aga vast kui hooaeg otsa saab, siis veidi lihtsam.

Kogu teekond Banffi on mugav. 2-3 realised teed, 120 km/h ning võimalused peatuste tegemiseks on igal pool. Sa pead küll pileti ostma (me ostsime aastase perepileti, sest plaan sinna veel minna) , aga see on väike summa. Ma olin üsna mures meie auto pärast ja kas see ikka välja veab, aga kuna õnneks bensiinijaamu ja muid tsivilisatsiooni kantse oli iga natukese aja tagant, siis lahtus lõpuks ka see hirm.

Lake Louise on tõesti väga ilus koht. Järve taustal on mäed ja kui päike paistab vee peale muutub vesi sinakas-roheliseks. Järve äärest lähevad ka mitmed matkarajad olles erineva pikkusega. Meie valisime 2 km raja, mille suutsime peaaegu läbida veidi alla kahe tunni. Lastega on äge!

Tegelikult pidasid mõlemad poisid vapralt vastu. August oli terve reisi nii tubli, et kohati unustab ära, et ta alla 3 aastane. Leonard väsis raja peal ära ning temaga oli veidi tegemist kuid see oli ainult väike osa kogu teekonnast. Eks me ise muudkui klõpsutasime pilte teha ning see oli ilmselt peamine põhjus miks meil teekond kuidagi ei edenenud. Aga koguaeg oli tunne, et peab ikka siit ja sealt veel ühe pildi tegema, et ikka pole saanud seda kõige paremat.

Peale lõunat asusime koduteele ning kella kaheks olime kodus. Leo magas terve tee ja August vaatas aknast välja. Idüll.

Nädal oli intensiivne nagu ikka. Kaks valvet ja muu töö sinna kõrvale. Reedeks olin täitsa väsinud. Oma panuse andis ka see, et me lõpuks kolisime enda elamisse. Kolmapäeval käisime IKEAs ja õhtul sain võtmed kätte, nii et viisin paar kohvrit ning tekid-padjad juba siis ära. Neljapäeva hommikul kolisime 3 tunniga ära. Päeva peale toodi voodi ka ära mille olime IKEAst välja valinud. Reedel tegime veel ühe kahe tunnise IKEA tripi ning täna käisin veel tunnikese šhoppamas seal. Homme peaks diivan tulema ning kui saaks veel paar asja ära ostetud, siis peaks pesa valmis olema. Nüüd pole midagi muud vaja kui Mariat, kes oma küünalde ja kaunistustega kõik hubaseks muudab.

Homme plaanis minna poistega kõrvitsa farmi. Siin on oktoober kõrvitsa kuu. Vaikselt pannakse halloweeni kaunistusi välja. Kõrvitsa laadad ja muu kõik sellega seonduv. Mõtlesime ka, et lähme vaatame lähemalt millega tegemist. Pealegi peaksid farmis loomad olema, mida poisid saavad katsuda ja pai teha.

Järgmised paar nädalat tulevad ilmselt intensiivsemad. Ma olen suure tõenäosusega kaks nädalavahetust järjest valves ning ilmselt tuleb ka lõpuks esimene lumi ära. Siis vaja kiirelt talvekad alla saada.

Aga homme alles pühapäev. Lubab 24 kraadi, päikest , nii et milleks muretseda –
la vita è bella

.. on siin riigis ülemõistuse keeruline.

Ilma autota on siin raske hakkama saada, eriti kui soov rahvusparke külastada ja lastega nädalavahetusel midagi ette võtta. Seega otsustasime juba enne siia tulekut, et kindlasti on vaja auto osta. Kui esmalt olime hõivatud kõige muuga, siis nüüdseks oleme enamvähem saanud mingi rütmi ja auto ostmine oli järgmine oluline nö “to do item” ehk asi mis vaja korda ajada.

Hakkasin kohe siia tulles töökaaslate käest uurima, et kas keegi müüb või teab kedagi, kes müüks autot. Ikka parem, kui minna täiesti võõra inimese käest ostma. Ja kui esmalt tundus, et ehk isegi näkkab siis peale 2 nädalat siin viibimist oli vaja ohjad enda kätte haarata. Siin kõik lubavad uurida kuid see tundub kohati olevat lihtsalt viisakus. Airbnb omanik lubab siia saabumisest alates, et otsib meile auto – ehk viimased 5 nädalat 😀

Seega asusingi veidi enam kui nädal tagasi ise aktiivsemalt autot otsima. Sai erinevaid võimalusi kaalutud ning lõpuks tundus ikkagi kõige mõistlikum osta auto, mille saaks hiljem maha müüa. Kasutatud autosid on müügil palju, aga selliseid mis oleksid alla 200 000 km läbinud ning mille hind oleks õige, on üllatavalt vähe. Ja kui lõpuks mõne leiad, siis närib hinge kahtlus, et auto ilmselt omadega õhtul.

Viimaks jäi üks masin silma – 2011 a Ford focus. Veidi väike kuid läbisõit 100 000 ringis ning omanik oli nõus sellest loobuma 6000 taalaga . Kuna siin kõik soovitasid, et tasub auto lasta enne üle vaadata mehhaaniku poolt, siis seda ma ka tegin. 200 dollari eest tehakse kiirülevaatus ning seejärel saadetakse meili peale kokkuvõtte. Antud masinal olid rehvid ja pidurid läbi, lisaks veel paar muud asja, nii et kokku oleks läinud veel ilmselt 1000 taala lisaks.

Ja jällegi kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Kahju ainult, et see abi ei tulnud paar päeva varem, siis oleksin kokku hoidnud 200 raha. Nimelt päev pärast seda kui auto oli ülevaadatud sain ühelt kolleegilt tema naabri kontaktid, kes oli nõus oma Land Roveri õige summa eest maha müüma. Käisin masinat kaemas ja sõitmas ning pole midagi öelda – ka 20 aastat vana Land Rover sõidab mõnusalt. Leppisime siis kokku, et ostan talt auto ära kuid nagu selgus, siis see on kogu auto ostimise protsessi juures kõige meeldivam osa.

Kui Eestis ostad auto ja selle registreerimine ning kindlustuse võtmine on sisuliselt ühe lõunapausi küsimus, siis siin kestab kogu protsess päevi kui pead tööl ka käima. Selleks, et numbrimärk saada on sul vaja auto enda nimele registreerida. See omakorda nõuab sult kindlustuse ja ostu-müügi lepingu olemasolu. Ehk sa esmalt saad inimesega kokku, allkirjastad temaga lepingu, siis kihutad ARKi tüüpi asutusse, esitad vajalikud dokumendid ning siis kihutad tagasi koos uue numbrimärgiga. Kuigi vist sisuliselt on lubatud sõita ka ilma märgita otse sinna kust uue märgi saad, siis kogu tegevus on üsna kilplaslik.

Kindlustuse saamine ei ole ka nii, et lihtsalt kirjutad emaili või helistad ning asi saab aetud pooletunniga. Siin pakuvad erinevad kindlustusfirmad sulle erineva hinnaga kindlustust. Eeldus on see, et sa küsid mitmest kohast hinnapakkumist. Kuid kui sa helistad kuhugi, siis teatakse sulle vabandavalt et kõik liinid on hõivatud ning proovige varsti uuesti või istuge liinil. Istusin kokku üle tunni telefoni otsas nädala alguses, et kedagi liinile saada. Lõpuks sain kolleegilt privaat numbri, kust õnnestus inimene telefoni otsa saada. Teise pakkumise sain ka tänu tuttava antud numbrile. Kokkuvõttes läks 3 päeva, et saada kaks pakkumist. Kindlasti oleks asi lihtsam, kui oleksin kontori tööl. Aga kui sa veedad suure osa päevast operatsiooni toas ja väljudes sealt on sul mõned tunnid ametliku tööpäeva lõpuni, siis on tegemist üsna keerulise tegevusega.

Kuid lõpp hea kõik hea. Paberid sai korda aetud, numbrimärk anti kaasa mille ma uhkelt enda auto külge kruvisin ning autoga juba veidi ringi ka sõidetud. Homme plaanis ka esimene tõsisem sõit ette võtta, nii et loodan et masin koost ei lagune.

Nagu ma juba kuskil ka eelnevalt mainisin, siis Calgarys on mitu haiglat kuid ainult ühes tegeldakse uroloogiaga. Seega haigla, kus ma töötan, vastutab Eesti suurusega populatsiooni eest. Mida see sisuliselt tähendab ? Kui Eesti neljas suuremas haiglas tuleb valves enamasti 1-2 erakorraliselt haiget, vahel ka 0, siis siin enamasti 8-10.

Siin haiglas on olemas kaks eraldi endouroloogia tuba lisaks kahele toale, mida kasutatakse eelkõige onkoloogilisteks operatsioonideks (Eestis tehakse enamasti kõik uroloogilised operatsioonid v.a päevakirurgia ühes operatsiooni toas). Ühes endo toas tegeldakse terve päeva plaaniliste operatsioonidega ning teises tehakse pool päeva plaanilist tööd ja teine pool hakatakse erakorralistega tegelema. Nende fee-for-service palgasüsteem tagab selle, et siin keegi tuba ega patsienti ripakile ei jäta. Esimesel valvel tegime 13 lõikust millest pooled olid plaanilised ja teine pool erakorralised.

Mingit munemist kuskil ei ole. Patsiendid valmistatakse preop ette, suunatakse opi tuppa, kiire check list, magama ja kohe helistatakse. Meie istume opi toa kõrval ning oleme sisuliselt kohe riides ja valmis. Mingit kätepesemist URSL/RIRS/TURP/TURB puhul ei tehta. Pannakse steriilselt ennast riide ja hakatakse tegema. Antud haiglas on nii, et opereeriv kirurg on täiesti üksi. Õde toob vajadusel asju mis puudu, kuid päevasel ajal endo toas pead ise hakkama saama. Assistenti ei ole (kui sul just ei ole mõnda residenti või fellowt). Katad patsiendi, ühendad kõik vahendi, kõik traadid jms võtad ise laua pealt jne. Keskmine RIRS kestvus oli 20-25 minutit 1 cm kivide puhul. Ehk väga effektiivne süsteem.

Mis torkab veel silma on see, et võrreldes siinsete opitubadega on meie omad väga kaasaegsed. Ei ole mingeid sensoritega avanevaid uksi, udupeeneid opi lampe ja muud sarnast, mis annab väga vähe juurde operatsioonile. Kõik on ratsionaalne. Toas on kõik vajalik, et operatsioonid saaksid toimuda mugavalt ja sellega asi piirdub. Meil valatakse raha betooni, ehitatakse uusi ja uhkeid lisahooneid ja laiendusi, mis kõik on väga tore ja silmale kena, aga ma pigem eelistaks normaalset palka saada.

Korraldusliku poole pealt rääkides, siis mis on päris äge on see kuidas spetsialisti rakendatakse. Eestis peab ise arveid koostama, epikriise tegema, patsientidele saatekirju vorpima, päevased sissekanded, vähiteatised ja mida kõike veel. Kuna on olemas piisavalt residente, töökoormus ei ole väga suur ja kuskilt peab juba raha kokkuhoidma, siis meie süsteemis selline asi toimib. Siin ei raiska keegi uroloogi (ja ilmselt ka teiste spetsialistide) aega sellise jamaga tegelemiseks. Patsiendid kirjutab sisse õde, korraldused teeb õde, sissekanded tehakse neile kellega mingi probleem ning opikirjeldused tuleb dikteerida. Kui vaja keegi kutsuda kontrolli, siis täidetakse kiirelt vastav ankeet, mille õed faksivad sekretärile, kes tegeleb saatekirjade kirjutamise ja vastuvõtule registreerimisega. Mõistlik süsteem.

Esimene nädal on selja taga ja esmamulje on olnud positiivne. Mis on tore on see kuidas mind rakendatakse. Ei ole suhtumist, et las see välismaalane vaatab kõrvalt ning teeme nägu nagu teda ei ole ruumis. Koheselt kaasatakse lõikustele. Pärast esimest paari päeva lasti juba iseseisvalt toimetada. Kuna siin on tempo oluliselt kiirem, siis vaja veidi nobedamalt liikuda, aga nagu öeldud esmamulje on positiivne. Pikk tee veel minna, et suudaksin samas tempos teha tööd nagu need vennad siin kuid küll tuleb.

Karantiin möödus vaevaliselt. Kui algselt tundus, et polegi väga hull, siis 7 päeval juba hakkas ära tüdinema. Kuskile minna ei saa, kõik on teleka vaatamisest ja vedelemisest väsinud ja närvilised. Enamasti kella 16 olid tegevused ennast ära ammendanud. Ma pole kunagi varem nii õnnelik olnud nähes kraanikausis suurt kuhilat pesemata nõusid. See oli vähemalt mingi tegevus millel oli algus ja lõpp ning kasutegur. Peale 10 päeva aga hakkas kuidagi kergem. Ilmselt harjus aju lõpuks ära selle mõttega, et lihtsalt passimine on ka tegevus. Natuke sai siin tegeldud nende fellowshipi asjadega ka, nii et viimased päevad läksid juba rahuldavalt.

Laupäeval 28.08 vabanesime ametlikult karantiinist. Kuna aega oli vähe ja tegema pidime palju, siis tormasingi kohe hommikul kokkulepitult ühte korterit vaatama. Seejärel käisime endale kohaliku telefoni numbrit ja pangakontot avamas. Ja siis veel toidupoodi jne., nii et päeva lõppu tähistasin kahe raku, valutavate säärte ja ühe külma õllega – läbitud distants 13 km.

Pühapäev kulges sarnaselt. Käisin ühte elamist vaatamis ning siis veel lisaks muud asjatamised nagu enda sülearvuti Apple esindusse viimine jms. Täpsustuseks nii palju, et meie armas noorem poeg tahtis ka teada saada, mis asi see sülearvuti on ning tõmbas arvuti söögilaua pealt põrandale. Peale seda enam arvuti ei laadinud, nii et olin juba kindel, et midagi on katki läinud. Kirjutasin isegi juba kindlustusele, et mis nüüd saab. Kuid Apple esinduses õnneks selgus, et kõik töötab kenasti.

Rääkides sellest, siis peab nentima et Apple esindus töötab nagu kellavärk. Siin on võrreldes Eestiga palju enam covid viirusest tingitud piiranguid. Igasse poodi peab sisenema näomaskiga. Poodi lastakse teatud arv inimesi korraga ja iga poe ees on järjekord , mis ei taha edasi liikuda. Kuid Apple esinduses tuldi kohe sinult küsima, et mis mure on. Siis anti orienteeruv aeg kuna tagasi tulla millest teavitati sõnumi teel. Ning siis pidi veel veidi ootama ning saigi juba oma murega poodi sisse minna. Nii et vaatamata piirangutele oli kõik väga sujuv.

Teine asi, mis Calgarys kohe silma torkab on see et kõigil on kastiga suured autod. Kuigi kõnniteed on ka olemas ning ühistransport, siis ilma autota siin keeruline. Kui Eestis on mõni suur supermarket ikka lähedal ja Tallinnas käib buss iga 5-10 min tagant, siis siin on lähim korralik pood 30 min kaugusel ning sealt käeotsas midagi koju rebida on kindel viis kuidas endale song saada. Seega peame ka varsti autoostu ette võtma. Kuid esmalt vaja uurida kuidas kindlustusega lood on, pidavat keeruline olema.

Elamise leidmisega pole õnne olnud. Üks meile meeldis mida käisin vaatamas kuid tahtsid 12 kuuks üürilist. See oleks tähendanud seda, et oleksime maksnud pea kaks kuud mitte millegi eesti. Üürile andja oli kuidagi kergelt passiiv-agressiivne ka. Tahtis saada küll isikukoodi ja siis passikoopiaid (mis küll pidi olema tavapärane praktika siin kandis nagu selgus) ning küsis palju ma teenin ning saada oma fellowshipi lepingu koopia ka jne. Ja peale kõike seda pidin kohe järgmiseks päevaks raha ülekandma ning kui ma söendasin mainida, et nii kiiresti ma ei suuda seda teha, sain vastuseks sapise “kas nii hakkab nüüd siis olema iga kuu?” . Ja nagu kirss tordi peal oli lõpuks rendileping, kuhu oli väljakolimise kuupäevaks pandud tulevase aasta september. Jällegi ma võin eksida, aga kas ma siis mitte ei pea maksma ka Septemberi eest ? ehk kokkuvõttes oleks lepingu pikkus 13 kuud ? Nii et ütlesime viisakalt ära.

Täna oli esimene tööpäev, mis oli üsna hektiline. See Rockyview General Hospital on ikka paras kombinaat. Majas pole mitte ühtegi sirget koridori (ok kerge liialdus), nii et vaatamata sellele, et ma kondasin terve päeva majas ringi ei saanud ma lõpuks koju minnes ikkagi aru kuidas välja saada. Muidugi ühtegi parooli ja kasutajatunnust mul ei olnud, mida oli ka arvata. Personal oli see eest väga sõbralik ning aitasid igati, et asjad kiiresti korda ajada.

Siia kohale jõudmine kokkuvõttes ei olnudki teab mis keeruline. Oli vaja ainult 5 päeva hommikust õhtuni enda elamist kokku pakkida. Selle kõrvalt pakkida veel lisaks kahele väiksele jõmmile riided, söögid, pampersid ja mänguasjad. Lisaks muidugi enda asjad. Ja siis asuda 4 suure kohvri ja mitme väiksema pambuga ning käruga teele, et olla 48h (kõigest 3 lennuga) Calgarys. Käkitegu!

Kuid kui aus olla, siis olime kohale jõudes päris läbi omadega. Juuli möödus õppimise ja töötamise saatel. Ja peale lõpueksamit hakkasime sisuliselt kohe korterit tühjaks kolima kuna plaan leida endale üürnik ajaks kui oleme ise ära. Kuigi me oleme Mariaga mõlemad elus mitu korda kolinud, siis see kord oli tegemist ikka massiivse ettevõtmisega. Meil läks ainult kööginõude jms kokkupakkimiseks 10 kasti. Rääkimata kõigest muust. Kokkuvõttes tuli meil umbes 45 kasti asju + mõned plastik konteinerid, IKEA sinised kilekotid jms. Kõik see sai sisuliselt kahe tunniga ära viidud. Siinkohal suur kummardus Maria vennale, kes viitsis peale tööd tulla ja aidata. Kindlasti on paremaid viise kuidas enda õhtut veeta.

Asjade pakkimine oli pehmelt öeldes sama keeruline. Kuidas sa pakid lastele riideid, kes kasvavad kogu reisi vältel? Meie otsus oli, et pakkime 3-6 kuuks, edasi saab juba kohapeal osta kuid ka siis on küsimus, et mida võtta. Calgary peaks olema sarnase kliimaga nagu Eesti ainult, et pole niiske ning päikest on rohkem ning asub nn “hale beltis” – ehk sama kuid mitte päris. Minu enda riiete kuhi kahanes lõpuks väikeseks pambuks sest polnud lihtsalt rohkem ruumi.

Meie planeeritud marsruut Calgarysse oli veidi ebaloogiline. Pidime tegema kolm lendu: Tallinn – Frankfurt , Frankfurt – Amsterdam , Amsterdam – Calgary. Plaan oli esmalt lennata Frankfurti ja sealt võtta otselend Calgarysse. Juuli alguses ostsin ma ära Tallinn – Frankfurt piletid ning otsustasin oodata teise jala ostmisega. Covid-19 pandeemia tõttu on jäetud nii palju reise ära ning mõte oli osta piletid viimasel hetkel, kui veidi selgem mis olukord maailmas on. Kuid kui Juuli lõpus hakkasin pileteid vaatama, siis enam Frankfurdist otselende ei olnudki, nii et pidime lendama esmalt Amsterdami ja sealt siis otse Calgarysse. Seega kokkuvõttes esmane plaan lennata kohale kahe lennuga, üks lend päevas, lendas taevasse.

Kuid ilmselt oli see kokkuvõttes õnnelik juhus, et sedasi asjad läksid. Oleksin ma ostnud kohe Frankfurt – Calgary oleks see lend ilmselt ära tühistatud mingi hetk. Ning sarnaselt jäeti ära ka samal nädalal kõik Tallinn – Amsterdam otselennud. Nii et ka see tee oleks olnud kinni. Seega lõpp hea kõik hea.

Lennud olid headel aegadel. Esmane lend Tallinnast Frankfurti läks välja 10:30 ja kulges mõnusalt. Mõlemal poisil oli uneaeg, nii et nad magasid terve lennu. Kohale jõudes võtsime takso ning suundusime oma hotelli lennujaama lähedal. Alguses oli plaan kohtuda täditütrega kuna saabusime kella 13 paiku kohaliku aja järgi. Kuid kuna nooremal kutil hakkas teine uneaeg saabuma ning Saksamaal palju uusi nakatunuid, siis otsustasime mitte riskida ja jäime terveks päevaks hotelli. Mis iseenesest polnud halb. Käisime veidi õues jalutamas ning keerasime kõik varakult magama. Hommikul oli tänu sellele hea värske olla.

Laupäevane lend Frankfurdist Amsterdami läks välja 11:30 ja oli ainult 45 minutit. Poisid küll ei maganud, aga lend oli nii lühike , et poistel igav ei hakanud. Schipholi lennujaamas oli meil 90 minutit, et ümber istuda. Ka see aeg lendas nii kiiresti, et sisuliselt kõndisime kohe teie lennuki peale. Viimane 8h ja 30 min kestev lend Amsterdamist Calgrysse sujus samuti suuremate viperusteta. Olime ostnud veidi kallimad piletid, et meie ees ei istuks keegi. arvestasime sellega, et Leo hakkab ilmselt kõndima vahetult enne ning siis ta saab vabalt tosserdada seal edasi-tagasi. Ning nii ka suuresti läks. Pois kõndis ja toimetas pool lendu kuni lõpuks magama jäi. Augustiga reisimine on juba kergem kuna ta suur poiss. Pärast seda kui kõik meie kaasa võetud raamatud ning mänguasjad olid ära ammendunud panime talle multikad ning mingi hetk jäi ka tema magama. Me ise Mariaga küll magada ei saanud, aga sellest ei olnud ka suurt probleemi. Poistega tegeledes polnud selleks väga aega ning lõpuks olime juba liiga väsinud et uinuda. Samuti magas väiksem poiss risti kahe istme peal, mistõttu me pidime silma tal peal hoidma, et maha ei pööraks ennast unes.

Calgarys oli kell saabudes 15:30 ja laupäev. Lennukist maha tulles anti meile kätte ankeedid, kus pidime kirja panema passi andmed ja kust me tuleme ja kuhu täpselt läheme. Seda oli kõike väga tore kirjutada põlveotsas järjekorras olles , kui sinu jaoks on kell 01:00 öösel ning lapsed undavad kuna on unest üles aetud. Miks seda meile lennukis ei võidud kätte anda jääb veidi arusamatuks. Peale seda kui paprid täidetud suunati meid “iseteenindus kassasse” – muud moodi ma ei oska seda nimetada. Sisuliselt scannisime ise enda passid ja pidime osaliselt samad andmed uuest seal elektrooniliselt kirja panema. Siis jälle üks järjekord, passi kontroll ja isolatsiooni plaani ülevaatamine ning siis suunati meid immigratsiooni ruumi. Tegemist oli suure saaliga , kus mitte Kanada kodanikud said endale riiki sisenemiseks vajalikud paberid. Minule kinnitati passi väga uhke välimusega “work permit” ning teised said endale aastase elamisloa. Kuid see ei ole veel kõik ! Vahetult enne kui me arvasime, et nüüd on asjadega ühelpool, piirasid meid sisse maske kandvad inimesed ning jälle kord mõõdeti kehatemperatuuri ning küsiti kus me kavatsema need 14 päeva olla. Nimelt peame veetma 14 päeva karantiinis.

Kokkuvõttes läks meil lennujaamast väljumiseks kuskil 2h. Ja kui pagasi äraandmisel on väikestest lastest palju kasu, nimelt igal pool teenindatakse väikeste lastega peresid eelisjärjekorras ning lastakse ka esimeste seas lennukile, siis kohale jõudes enam vahet ei tehtud. Tahad Kanadasse ? Oota !

Majutusse saabusime taksoga. Võtsime esimese takso, mis tundus piisavalt suur et kogu meie pagas ära mahutada. Sõit läks maksma 71 CAD ning kuna mul ei ole aimu kuidas siin tippima peab, siis ulatasin takso mehele 80 doltsi ning ütlesin et “keep it” . Taksojuhiks olnud Hindu oli nii ehmunud näoga ja kohe hakati mind “sir” kutsuma ning väevõimuga aeti kohvrite juurest minema, et ta saaks need ise ukse juurde kanda. Veidi erinev kogemus sellest, kui pakkisime Frankfurdis taksot, kus sealne taksojuht oli umbes sellise olemisega, et vaata ise kuidas kraami autosse saad. Mida ma ka lõpuks pidin ise tegema, sest mehel sai seal mõistus otsa kuidas meie asjad autosse ära mahutada.

Majutusest nii palju, et võtsime endale AirBnB 6 nädalaks. Mõtlesime, et kohapeal parem otsida püsivamat elamist. Maja ise on vana kuid väga heas asukohas ning aiaga, mis on mõnus. Kuna me ei tohi kuskile minna, kaasaarvatud poodi ega tänaval jalutada, siis see väike aiake annab võimaluse veidi värsket õhku nautida. Kuid ainult hommikul. Me tõime endaga kaasa ajalooliselt kõrge temperatuuri ning meie tulekust saati on siin olnud 30 kraadi kuuma päeval. Nii et ega seal aias väga olla ei tahagi päevasel ajal.

Täna on meie isolatsiooni 4 päev. Vaikselt oleme ennast saanud rütmi. Tundub, et lastel hakkab ka asi vaikselt edenema. Esimesed kaks ööd passisime kõik kogu perega kell 3 öösel üleval ning vajusime poole päeva pealt unne. Viimane öö oli juba parem. Kuigi Leo ärkas 3 paiku üles ning äratas ka Augusti, siis saime mõlemad enne 5 uuesti magama. Ise venitasime ka 6 välja, seega enesetunne juba täitsa loob.

Tere,

Minu nimi on Märt Mikkal ja olen hetkel veel  viimaseid kuid resident. Kes ei tea, siis resident on keegi kes omandab peale arstiteaduskonna lõpetamist kitsamat eriala. Minu erialaks on uroloogia.

Ilmselt peab paika, et inimesi kes lähevad arstiteadust õppima iseloomustab üldiselt armastus uute teadmiste vastu. Miks muidu võtta ette 6 aastat ülikooli ja veel lisaks sõltuvalt erialast keskmiselt 5 aastat täiendavat õpet, et saada eriala arstiks. 

Võiks ju mõelda, et peale 11 aastat õppimist aitab küll, aga mõnele sellest ei piisa. Mõni soovib veel kitsamalt oma erialasse minna ning selleks ongi loodud süsteem mida inglise keeles nimetatakse fellowshipiks .  Oma olemuselt on see veel täiendavad 1-2 aastat subspetsialiseerumist. 

Ja just seda plaanin ka mina ette võtta Kanadas. 

Kuid Miks ? Õigustatud küsimus. 

Eestis on 1.3 miljonit inimest, mistõttu paljud haigused esinevad harva. Ja kui neid avastatakse, siis sageli puudub meil kogemus nendega. Lisaks on Eestis neli suuremat uroloogilist keskust ning niigi haruldased juhud kipuvad hajuma nende nelja keskuse peale, mistõttu sageli ollakse keerulise küsimuse ees. Mis on parim ravi antud patsiendile ? Ning kuidas oleks korrektne sellist patsienti käsitleda. 

Seetõttu ongi mul soov minna ennast täiendama Kanadasse, täpsemalt Calgarysse , mis oma ümbritsevate piirkondadega moodustab 2 miljoni inimesega asustatud ala. Ja kus kõik uroonkoloogilised haiged koonduvad ühte haiglasse ja saavad seal ravi. 

Sealt saadavad praktilised kogemused ja ka tutvused aitavad Meie inimestel saada veelgi kõrgema tasemega konsultatsiooni ja meditsiiniabi. 

Kuid kõik see nõuab suurt pingutust. Mitte ainult vaimset vaid ka finantsilist. See on ka põhjus miks ma selle blogi lõin ja pöördusin abipalvega sponsorite poole. Senimaani olen enda kuludega saanud hakkama kuid edasi on ainult ülesmäge minek. Kanada poolsete dokumentide korda ajamine, lennud, kohapealne majutus ja kõik muu nõuab suurt rahalist väljaminekut, mida Eesti residendi palgast pole võimalik tasuda. 

Seega pöördungi Teie poole abipalvega. Kellel võimalik ja tahtmist praegusel raskel ajal aidata, siis üks viis kuidas toetada Eesti meditsiini on toetada arstide haridust. Lõppude lõpuks on üldine meditsiini tase summaarne tulem kõikide üksikute arstide, õdede ja hooldajate individuaalsetest oskustest. 

Juba ette teid tänades,

Märt M.