Oleme kohal

Siia kohale jõudmine kokkuvõttes ei olnudki teab mis keeruline. Oli vaja ainult 5 päeva hommikust õhtuni enda elamist kokku pakkida. Selle kõrvalt pakkida veel lisaks kahele väiksele jõmmile riided, söögid, pampersid ja mänguasjad. Lisaks muidugi enda asjad. Ja siis asuda 4 suure kohvri ja mitme väiksema pambuga ning käruga teele, et olla 48h (kõigest 3 lennuga) Calgarys. Käkitegu!

Kuid kui aus olla, siis olime kohale jõudes päris läbi omadega. Juuli möödus õppimise ja töötamise saatel. Ja peale lõpueksamit hakkasime sisuliselt kohe korterit tühjaks kolima kuna plaan leida endale üürnik ajaks kui oleme ise ära. Kuigi me oleme Mariaga mõlemad elus mitu korda kolinud, siis see kord oli tegemist ikka massiivse ettevõtmisega. Meil läks ainult kööginõude jms kokkupakkimiseks 10 kasti. Rääkimata kõigest muust. Kokkuvõttes tuli meil umbes 45 kasti asju + mõned plastik konteinerid, IKEA sinised kilekotid jms. Kõik see sai sisuliselt kahe tunniga ära viidud. Siinkohal suur kummardus Maria vennale, kes viitsis peale tööd tulla ja aidata. Kindlasti on paremaid viise kuidas enda õhtut veeta.

Asjade pakkimine oli pehmelt öeldes sama keeruline. Kuidas sa pakid lastele riideid, kes kasvavad kogu reisi vältel? Meie otsus oli, et pakkime 3-6 kuuks, edasi saab juba kohapeal osta kuid ka siis on küsimus, et mida võtta. Calgary peaks olema sarnase kliimaga nagu Eesti ainult, et pole niiske ning päikest on rohkem ning asub nn “hale beltis” – ehk sama kuid mitte päris. Minu enda riiete kuhi kahanes lõpuks väikeseks pambuks sest polnud lihtsalt rohkem ruumi.

Meie planeeritud marsruut Calgarysse oli veidi ebaloogiline. Pidime tegema kolm lendu: Tallinn – Frankfurt , Frankfurt – Amsterdam , Amsterdam – Calgary. Plaan oli esmalt lennata Frankfurti ja sealt võtta otselend Calgarysse. Juuli alguses ostsin ma ära Tallinn – Frankfurt piletid ning otsustasin oodata teise jala ostmisega. Covid-19 pandeemia tõttu on jäetud nii palju reise ära ning mõte oli osta piletid viimasel hetkel, kui veidi selgem mis olukord maailmas on. Kuid kui Juuli lõpus hakkasin pileteid vaatama, siis enam Frankfurdist otselende ei olnudki, nii et pidime lendama esmalt Amsterdami ja sealt siis otse Calgarysse. Seega kokkuvõttes esmane plaan lennata kohale kahe lennuga, üks lend päevas, lendas taevasse.

Kuid ilmselt oli see kokkuvõttes õnnelik juhus, et sedasi asjad läksid. Oleksin ma ostnud kohe Frankfurt – Calgary oleks see lend ilmselt ära tühistatud mingi hetk. Ning sarnaselt jäeti ära ka samal nädalal kõik Tallinn – Amsterdam otselennud. Nii et ka see tee oleks olnud kinni. Seega lõpp hea kõik hea.

Lennud olid headel aegadel. Esmane lend Tallinnast Frankfurti läks välja 10:30 ja kulges mõnusalt. Mõlemal poisil oli uneaeg, nii et nad magasid terve lennu. Kohale jõudes võtsime takso ning suundusime oma hotelli lennujaama lähedal. Alguses oli plaan kohtuda täditütrega kuna saabusime kella 13 paiku kohaliku aja järgi. Kuid kuna nooremal kutil hakkas teine uneaeg saabuma ning Saksamaal palju uusi nakatunuid, siis otsustasime mitte riskida ja jäime terveks päevaks hotelli. Mis iseenesest polnud halb. Käisime veidi õues jalutamas ning keerasime kõik varakult magama. Hommikul oli tänu sellele hea värske olla.

Laupäevane lend Frankfurdist Amsterdami läks välja 11:30 ja oli ainult 45 minutit. Poisid küll ei maganud, aga lend oli nii lühike , et poistel igav ei hakanud. Schipholi lennujaamas oli meil 90 minutit, et ümber istuda. Ka see aeg lendas nii kiiresti, et sisuliselt kõndisime kohe teie lennuki peale. Viimane 8h ja 30 min kestev lend Amsterdamist Calgrysse sujus samuti suuremate viperusteta. Olime ostnud veidi kallimad piletid, et meie ees ei istuks keegi. arvestasime sellega, et Leo hakkab ilmselt kõndima vahetult enne ning siis ta saab vabalt tosserdada seal edasi-tagasi. Ning nii ka suuresti läks. Pois kõndis ja toimetas pool lendu kuni lõpuks magama jäi. Augustiga reisimine on juba kergem kuna ta suur poiss. Pärast seda kui kõik meie kaasa võetud raamatud ning mänguasjad olid ära ammendunud panime talle multikad ning mingi hetk jäi ka tema magama. Me ise Mariaga küll magada ei saanud, aga sellest ei olnud ka suurt probleemi. Poistega tegeledes polnud selleks väga aega ning lõpuks olime juba liiga väsinud et uinuda. Samuti magas väiksem poiss risti kahe istme peal, mistõttu me pidime silma tal peal hoidma, et maha ei pööraks ennast unes.

Calgarys oli kell saabudes 15:30 ja laupäev. Lennukist maha tulles anti meile kätte ankeedid, kus pidime kirja panema passi andmed ja kust me tuleme ja kuhu täpselt läheme. Seda oli kõike väga tore kirjutada põlveotsas järjekorras olles , kui sinu jaoks on kell 01:00 öösel ning lapsed undavad kuna on unest üles aetud. Miks seda meile lennukis ei võidud kätte anda jääb veidi arusamatuks. Peale seda kui paprid täidetud suunati meid “iseteenindus kassasse” – muud moodi ma ei oska seda nimetada. Sisuliselt scannisime ise enda passid ja pidime osaliselt samad andmed uuest seal elektrooniliselt kirja panema. Siis jälle üks järjekord, passi kontroll ja isolatsiooni plaani ülevaatamine ning siis suunati meid immigratsiooni ruumi. Tegemist oli suure saaliga , kus mitte Kanada kodanikud said endale riiki sisenemiseks vajalikud paberid. Minule kinnitati passi väga uhke välimusega “work permit” ning teised said endale aastase elamisloa. Kuid see ei ole veel kõik ! Vahetult enne kui me arvasime, et nüüd on asjadega ühelpool, piirasid meid sisse maske kandvad inimesed ning jälle kord mõõdeti kehatemperatuuri ning küsiti kus me kavatsema need 14 päeva olla. Nimelt peame veetma 14 päeva karantiinis.

Kokkuvõttes läks meil lennujaamast väljumiseks kuskil 2h. Ja kui pagasi äraandmisel on väikestest lastest palju kasu, nimelt igal pool teenindatakse väikeste lastega peresid eelisjärjekorras ning lastakse ka esimeste seas lennukile, siis kohale jõudes enam vahet ei tehtud. Tahad Kanadasse ? Oota !

Majutusse saabusime taksoga. Võtsime esimese takso, mis tundus piisavalt suur et kogu meie pagas ära mahutada. Sõit läks maksma 71 CAD ning kuna mul ei ole aimu kuidas siin tippima peab, siis ulatasin takso mehele 80 doltsi ning ütlesin et “keep it” . Taksojuhiks olnud Hindu oli nii ehmunud näoga ja kohe hakati mind “sir” kutsuma ning väevõimuga aeti kohvrite juurest minema, et ta saaks need ise ukse juurde kanda. Veidi erinev kogemus sellest, kui pakkisime Frankfurdis taksot, kus sealne taksojuht oli umbes sellise olemisega, et vaata ise kuidas kraami autosse saad. Mida ma ka lõpuks pidin ise tegema, sest mehel sai seal mõistus otsa kuidas meie asjad autosse ära mahutada.

Majutusest nii palju, et võtsime endale AirBnB 6 nädalaks. Mõtlesime, et kohapeal parem otsida püsivamat elamist. Maja ise on vana kuid väga heas asukohas ning aiaga, mis on mõnus. Kuna me ei tohi kuskile minna, kaasaarvatud poodi ega tänaval jalutada, siis see väike aiake annab võimaluse veidi värsket õhku nautida. Kuid ainult hommikul. Me tõime endaga kaasa ajalooliselt kõrge temperatuuri ning meie tulekust saati on siin olnud 30 kraadi kuuma päeval. Nii et ega seal aias väga olla ei tahagi päevasel ajal.

Täna on meie isolatsiooni 4 päev. Vaikselt oleme ennast saanud rütmi. Tundub, et lastel hakkab ka asi vaikselt edenema. Esimesed kaks ööd passisime kõik kogu perega kell 3 öösel üleval ning vajusime poole päeva pealt unne. Viimane öö oli juba parem. Kuigi Leo ärkas 3 paiku üles ning äratas ka Augusti, siis saime mõlemad enne 5 uuesti magama. Ise venitasime ka 6 välja, seega enesetunne juba täitsa loob.

Miks Ma Seda Endaga Teen ?

Tere,

Minu nimi on Märt Mikkal ja olen hetkel veel  viimaseid kuid resident. Kes ei tea, siis resident on keegi kes omandab peale arstiteaduskonna lõpetamist kitsamat eriala. Minu erialaks on uroloogia.

Ilmselt peab paika, et inimesi kes lähevad arstiteadust õppima iseloomustab üldiselt armastus uute teadmiste vastu. Miks muidu võtta ette 6 aastat ülikooli ja veel lisaks sõltuvalt erialast keskmiselt 5 aastat täiendavat õpet, et saada eriala arstiks. 

Võiks ju mõelda, et peale 11 aastat õppimist aitab küll, aga mõnele sellest ei piisa. Mõni soovib veel kitsamalt oma erialasse minna ning selleks ongi loodud süsteem mida inglise keeles nimetatakse fellowshipiks .  Oma olemuselt on see veel täiendavad 1-2 aastat subspetsialiseerumist. 

Ja just seda plaanin ka mina ette võtta Kanadas. 

Kuid Miks ? Õigustatud küsimus. 

Eestis on 1.3 miljonit inimest, mistõttu paljud haigused esinevad harva. Ja kui neid avastatakse, siis sageli puudub meil kogemus nendega. Lisaks on Eestis neli suuremat uroloogilist keskust ning niigi haruldased juhud kipuvad hajuma nende nelja keskuse peale, mistõttu sageli ollakse keerulise küsimuse ees. Mis on parim ravi antud patsiendile ? Ning kuidas oleks korrektne sellist patsienti käsitleda. 

Seetõttu ongi mul soov minna ennast täiendama Kanadasse, täpsemalt Calgarysse , mis oma ümbritsevate piirkondadega moodustab 2 miljoni inimesega asustatud ala. Ja kus kõik uroonkoloogilised haiged koonduvad ühte haiglasse ja saavad seal ravi. 

Sealt saadavad praktilised kogemused ja ka tutvused aitavad Meie inimestel saada veelgi kõrgema tasemega konsultatsiooni ja meditsiiniabi. 

Kuid kõik see nõuab suurt pingutust. Mitte ainult vaimset vaid ka finantsilist. See on ka põhjus miks ma selle blogi lõin ja pöördusin abipalvega sponsorite poole. Senimaani olen enda kuludega saanud hakkama kuid edasi on ainult ülesmäge minek. Kanada poolsete dokumentide korda ajamine, lennud, kohapealne majutus ja kõik muu nõuab suurt rahalist väljaminekut, mida Eesti residendi palgast pole võimalik tasuda. 

Seega pöördungi Teie poole abipalvega. Kellel võimalik ja tahtmist praegusel raskel ajal aidata, siis üks viis kuidas toetada Eesti meditsiini on toetada arstide haridust. Lõppude lõpuks on üldine meditsiini tase summaarne tulem kõikide üksikute arstide, õdede ja hooldajate individuaalsetest oskustest. 

Juba ette teid tänades,

Märt M.