Detsember

Viimased paar nädalat olen mõelnud, et teen jälle ühe postituse kuid erinevatel põhjustel pole seni veel selleni jõudnud. Kuni praguse hetkeni siis.

Siin on järjest enam ja enam kehtestatud uusi piiranguid seoses pandeemiaga ning seetõttu ei ole me saanud väga kuskile minna ka. Siia tulekut planeerides arvestasime, et ilmselt sotsiaalne isolatsioon saab oleme meie suurim vaenlane. Eriti Mariale, kes istub lastega kodus. Seega oli meil mõte, et võtame lapsehoidja ning käime nädalavahetustel, kus meil muid plaane ei ole, näiteks restoranides ja veedame kahekesi aega. Kuid kuna kõik söögikohad on kinni, poodidesse lastakse käputäis inimesi korraga ning igasugused kogunemised on keelatud, siis me sisuliselt oleme istunud mõnedel vabadel päevadel niisama kodus või teinud mõned väiksemad jalutuskäigud linnas või selle lähistel. See aga ei mõju eriti hästi vaimule. Kodus Eestis olles on sul vähemalt teoreetiline võimalus kellegagi kokku saada, aga siin me esiteks ei tunne väga kedagi ning teiseks on ka see tegevus keelatud. Isegi jõuludeks ei lubatud teistele külla minna. Rääkimata traditsioonilisest osakonna suusaüritusest mida iga aasta detsembris on ikka siin korraldatud või jõulu-aastavahetuse osakonna pidu. Kõik sellised reeglid loovad üsna ahistava keskkonna. Nii et midagi väga head detsembri kohta kirjutada ei ole. Ilmselt ongi see olnud peamiseks põhjuseks miks pole tahtnud tükk aega midagi kirjutada.

Töö osas meile hetkel piiranguid ei ole seatud, nii et sisuliselt me võime teha senimaani kõike täies mahus. Kuid on näha, et kolleegid hakkavad ära väsima. Nagu ma olen kirjutanud, siis siin on töö tempo väga kiire, aga samas võetakse ka üsna regulaarselt puhkust. 4-5 nädalat keskmiselt aastas ja lisaks on siin iga kuu enamvähem üks “püha” ehk sisuliselt on meestel 6 nädalat aastas vaba. See muidugi ei ole päris nii muretu nagu meil, sest nad peavad ikkagi silma peal hoidma polikliinikul kuhu tulevad analüüside ja histoloogia vastused nende ära olles. Ja kuna siin on suhted patsientide ja arstide vahel veidi personaalsemad, siis sageli on eeldus see, et isegi puhkuse ajal sa pead tegelema mõne enda patsiendiga kellel tekib mõni komplikatsioon. Aga vaatamata sellele on varasemalt talvine Hawaii reis või suusapuhkus olnud reegliks, lisaks veel suvised reisid ,mis nüüd kõik on ära jäänud. Nii et mehed hakkavad vaikselt läbipõlema ja üritavad vähendada töökoormust. Ning seega oli detsember kõige rahulikum kuu mis mul senini on olnud. Oli ainult üks valve ning mitmel päeval ma sisuliselt ei teinudki midagi ja 24 detsembrist läksin puhkusele.

Meil oli algselt plaan, et sõidame Jasperisse (400 km umbes siit põhja suunas) minu puhkuse ajal. Võtame tee peal majutuse, vbl käime suusatamas ning sõidame siis edasi. Hästi rahulik graafik, ei mingit pressimist ning lihtsalt naudime. Kuid muidugi antud plaan lendas vastu taevast. Osaliselt seetõttu, et me hakkasime reisi planeerime liiga hilja, mistõttu enamus majutusi oli täis broneeritud. Inimesed hetkel tegelevad palju enam siseturismiga ja see on ajanud hinnad lakke. Kohalikud räägivad , et hinnad on kohati 50% kõrgemad öö kohta kui tavaliselt. Nii et suvaline “cabin” maksab sul 200 kohaliku dollari ringis / öö . Teisalt jälle on meelelahtus asutused kinni, sh ka kuumaveeallikad, spad jms. mida oleks tore lastega koos teha. Suusamäed on küll lahti, aga kõik siseruumid on offlimits ning lastehoiud kinni. Nii et ainuke variant on minna üksi mäele ja teine hoiab lapsi. Ning kuna Leo on veel nii väike, siis temaga kuskil väljas matkata on pea võimatu. Meie liikumistempo on umbes 1.5 km/h ja seda heal päeval 😀 Seega maksta kallist raha, et istuda toas tundus mõttetu.

Ja nii me otsustasime koju jääda ning hoopis Leo rinnast ära võõrutada. Eriline edulugu ei ole seegi. Poiss küll enam rinda ei saa, aga ilmselgelt ei ole ta veel asjaga leppinud. Olukorda ei tee paremaks ka see, et poiss jäi haigeks. Nii et meie ööd on rahutud ning kell 6 hommikul juba läheb seiklus lahti. Seega lisaks sellele, et me ei tohi kellegagi kokku saada, ei saa me nüüd enam magada ka. Head ajad, head ajad – mis muud ma selle peale oskan öelda.

Päris nii masendav muidugi kõik ei ole. Vaatamata eelnevale on siiski lubatud vabas looduses viibida. Ja seda võimalust me oleme jõudu mööda ka kasutanud. Käisime ühel nädalavahetusel Calgary jõeäärsel matkarajal koos siinse kohaliku Eesti perega, kellega oleme nüüdseks mitmel korral kokku saanud ja kes on väga toredad. Ilm oli ilus ja rada väga mõnus. Lisaks käisime veel peale jõule sama perega ühel teisel matkarajal siit veidi eemal. Selle retke tegime Augustiga kahekesi kuna Leol oli siis just palavik tekkinud. Ja täna tegime esimese jaanuari puhul veel ühe väikese matka Banffis. Veelkord ei väsi mainimast, et loodus on siin lihtsalt fantastiline. Sõnadega on raske seda kuidagi kirjeldada, nii et panin mõned pildid asja illustreerimiseks.

Jõulud veetsime neljakesi kodus. Päev hakkas rutiinselt ning kui päris aus olla siis erilist jõulu fiilingut ei olnudki alguses. Oleme (eelkõige Maria meie koduhaldjas) küll üritanud jõulutunnet üleval hoida kogu detsembri kuid suurema eduta. Päkapikud käisid ja kuulasime ikka jõululaule ning isegi endatehtud jõulukaunistused ehivad seinu kuid üleüldine rusuv meeleolu oli ilmselt liiga domineeriv. Siin ei ole ka lumest puudus, mis tavaliselt on põhjuseks miks Eestis seda ei teki. Siin tuli paar nädalat tagasi pea pool meetrit lund korraga maha. Hommikul võttis tööle jõudmine aega 2 tundi (reis, mis tavaliselt võtab 10 minutit) . Eelkõige läks meil aega, et enda autod parklast välja kaevata (räägin mitmuses sest üks teine kolleeg elab samas majas) ning parkla puhtaks rookida.

24 Detsembri hommik oli meil üsna tavaline. Lõuna paiku otsustasime, et viime poisid kelgutama. Sellel ajal kui mina üritasin veenda poisse, et kelgutamine on tore, sai Maria rahulikult toidu valmis teha. Tänu Eesti sõpradele saime verivorsti ja hapukapsast ning koos ahjuliha ning muu klassikaga oli meil lõunaks laual traditsiooniline jõulupraad. See koos eelneva kelgutamisega tekitas lõpuks täitsa õdusa tunde ning õhtu möödus juba helgemas meeleolus. Kuna meil jõuluvana tuli öösel, siis kingid said poisid kätte hommikul. Kahjuks ei saanud poistele teha päris selliseid kinke nagu oleksime tahtnud, eelkõige sellepärast, et peame siit mingi hetk ära ka kolima. Kuid paar kinki said mõlemad ning tundus, et läksid korda.

Aastavahetuse ilutulestik jäeti ka ära, et vältida inimeste kogunemist. Eks lähiajal ole näha kas sellest kõigest oli kasu või mitte. Aga vaatamata sellele oli täitsa tore päev ja õhtu. Käisime õhtul loomaaias, kus on hetkel üles seatud valgusinstallatsioonid. Väga äge oli ning lastele pakkus ka midagi. Pärast poole läksime koju ning kui poisid magasid, tegime külmlaua kust ei puudunud ei kalamari ega külmsuitsulõhe. Nagu päris. Südaöö saabudes valitses täielik vaikus, nii et uue aasta saabumist pidi ise ettekujutama. Ma ei ole kunagi eriline aastavahetuse fänn olnud, aga nüüd kus seda ei toimunud (lõpude lõpuks, mis on aastavahetus ilma ilutulestiku ja suure meluta?), siis tegi veidi kurvaks küll.

Loodetavasti tuleb 2021 aasta parem. Sest möödunu oli küll otse öeldes parajalt sitt. Vast saabub mingi normaalsus kevadeks, et saab vabamalt ringi liikuda. Reisida. Inimestega suhelda.

Head uut kõigile !

6 thoughts on “Detsember”

  1. Pingback-viide: generic priligy safe
  2. Pingback-viide: cialis 5 mg for sale
  3. Pingback-viide: amoxicillin 250 mg tablet

Kommenteerimine on suletud.