Minust

Tere,

minu nimi on Märt Mikkal. Laulvarevolutsioon esimesel aastal nägin ma ilmavalgust Rakveres, kus käisin ka esmase koolitee. Peale keskkooli lõpetamist pidasin aastakese aru ning lihvisin oma kirjandi kirjutamis oskuski (vabandan juba ette siin kohati esinevate kirjavigade osas, vaatamata kõigile olen ma jätkuvalt vilets grammatikas). Kuid kus tahe seal tegu ! Ning nii algas aasta hiljem kerge viivituse järel minu ülikooli tee – erialaks arstiteaduskond.

Kunagi sattusin lugema artiklit selle kohta, et spordis ei anta hilistele roosidele võimalust. Täpsemalt oli jutt jalgpalli Bundesligast ja sealsest spordikooli süsteemist, mis varakult sõelub välja terad sõkaldest. Mistõttu nii mõnigi talent jääb avastamata sest nende füüsiline ja vaimne areng ei ole selektsiooni tegemise hetkeks veel avaldunud. Imelik on ennast nüüd roosiks nimetada, aga metafoorile truuks jäädes, siis minu personaalne areng on olnud kõike muud kui sirgjooneline ja kiire. Kuid ta on olnud jätkuvalt ülesmäge minek.

Ülikooli ajal sai tegeldud erinevate tegevustega. Lisaks õppimisele sai õlg alla pandud mõnel heategevuslikul üritusel, juhitud kirurgiaringi ning aidatud organiseerida kursuse lõpupidu. Ülikooli vältel ei kadunud ka spordi tegemise tund kuhugi kuigi seda oli vahel ehk minu figuurist raske aimata. Nimelt olen ma kunagi tegelenud noorte tasemel võrkpalliga ja lõpetanud ka spordikooli. Ja korraks lühikese perioodi jooksul esindanud ka noortekoondist. Mistõttu sai paari korral ka mängitud ülikooli eest eelmanitud pallimängu.

Peale meditsiini kraadi omandamist olin mõned aastad Soomes tööl üldarstina. Lisaks kliinilisele mõtlemisele aitaks see seada paikka ka eesmärgid. Üks milles ma peale paari aastat kindel olin, oli see et üldarsti minust ei saa ning minu kutsumus on pigem kirurgiline suund. Nii et 2015 a. astusingi ma uroloogia residentuuri, mis on kulmineerumas see aasta lõpueksamiga.

Oma residentuuri ajal olen üha enam leidnud, et minu kitsam huvi on onkoloogia ning onkoloogiline kirurgia. Sellest ka tahtmine seda kitsamalt minna õppima aastaks Kanadasse. Calgary on Kanadas üks suurimad uroloogilisi keskusi ning sealne Rockyview General Hospital teenindab ligi 2 miljoni inimesega piirkonda. Operatsioonid, mida ka Eesti suurimates haiglates tehakse harva on seal kordades sagedasemad. Mis omakorda tähendab, et nende kogemus selliste patsientide käsitlusel on oluliselt suurem kui Meil Eestis tervikuna. Mul ei ole kahtlustki, et seal veedetud aasta annab juurde nii praktilisi oskusi kui ka teoreetilisi teadmisi. Rääkimata inimsuhetest, mis tekivad selle perioodi käigus. Võimalus igal hetkel kirjutada sealsetele kolleegidele ja nõu küsida on väärtus mida on raske alahinnata.