Natukene uroloogia juttu ka

Nagu ma juba kuskil ka eelnevalt mainisin, siis Calgarys on mitu haiglat kuid ainult ühes tegeldakse uroloogiaga. Seega haigla, kus ma töötan, vastutab Eesti suurusega populatsiooni eest. Mida see sisuliselt tähendab ? Kui Eesti neljas suuremas haiglas tuleb valves enamasti 1-2 erakorraliselt haiget, vahel ka 0, siis siin enamasti 8-10.

Siin haiglas on olemas kaks eraldi endouroloogia tuba lisaks kahele toale, mida kasutatakse eelkõige onkoloogilisteks operatsioonideks (Eestis tehakse enamasti kõik uroloogilised operatsioonid v.a päevakirurgia ühes operatsiooni toas). Ühes endo toas tegeldakse terve päeva plaaniliste operatsioonidega ning teises tehakse pool päeva plaanilist tööd ja teine pool hakatakse erakorralistega tegelema. Nende fee-for-service palgasüsteem tagab selle, et siin keegi tuba ega patsienti ripakile ei jäta. Esimesel valvel tegime 13 lõikust millest pooled olid plaanilised ja teine pool erakorralised.

Mingit munemist kuskil ei ole. Patsiendid valmistatakse preop ette, suunatakse opi tuppa, kiire check list, magama ja kohe helistatakse. Meie istume opi toa kõrval ning oleme sisuliselt kohe riides ja valmis. Mingit kätepesemist URSL/RIRS/TURP/TURB puhul ei tehta. Pannakse steriilselt ennast riide ja hakatakse tegema. Antud haiglas on nii, et opereeriv kirurg on täiesti üksi. Õde toob vajadusel asju mis puudu, kuid päevasel ajal endo toas pead ise hakkama saama. Assistenti ei ole (kui sul just ei ole mõnda residenti või fellowt). Katad patsiendi, ühendad kõik vahendi, kõik traadid jms võtad ise laua pealt jne. Keskmine RIRS kestvus oli 20-25 minutit 1 cm kivide puhul. Ehk väga effektiivne süsteem.

Mis torkab veel silma on see, et võrreldes siinsete opitubadega on meie omad väga kaasaegsed. Ei ole mingeid sensoritega avanevaid uksi, udupeeneid opi lampe ja muud sarnast, mis annab väga vähe juurde operatsioonile. Kõik on ratsionaalne. Toas on kõik vajalik, et operatsioonid saaksid toimuda mugavalt ja sellega asi piirdub. Meil valatakse raha betooni, ehitatakse uusi ja uhkeid lisahooneid ja laiendusi, mis kõik on väga tore ja silmale kena, aga ma pigem eelistaks normaalset palka saada.

Korraldusliku poole pealt rääkides, siis mis on päris äge on see kuidas spetsialisti rakendatakse. Eestis peab ise arveid koostama, epikriise tegema, patsientidele saatekirju vorpima, päevased sissekanded, vähiteatised ja mida kõike veel. Kuna on olemas piisavalt residente, töökoormus ei ole väga suur ja kuskilt peab juba raha kokkuhoidma, siis meie süsteemis selline asi toimib. Siin ei raiska keegi uroloogi (ja ilmselt ka teiste spetsialistide) aega sellise jamaga tegelemiseks. Patsiendid kirjutab sisse õde, korraldused teeb õde, sissekanded tehakse neile kellega mingi probleem ning opikirjeldused tuleb dikteerida. Kui vaja keegi kutsuda kontrolli, siis täidetakse kiirelt vastav ankeet, mille õed faksivad sekretärile, kes tegeleb saatekirjade kirjutamise ja vastuvõtule registreerimisega. Mõistlik süsteem.

Esimene nädal on selja taga ja esmamulje on olnud positiivne. Mis on tore on see kuidas mind rakendatakse. Ei ole suhtumist, et las see välismaalane vaatab kõrvalt ning teeme nägu nagu teda ei ole ruumis. Koheselt kaasatakse lõikustele. Pärast esimest paari päeva lasti juba iseseisvalt toimetada. Kuna siin on tempo oluliselt kiirem, siis vaja veidi nobedamalt liikuda, aga nagu öeldud esmamulje on positiivne. Pikk tee veel minna, et suudaksin samas tempos teha tööd nagu need vennad siin kuid küll tuleb.