Vol.2

Kirjutasin eelneva posti millalgi märtsis kuid ei jõudnud kunagi selle postamiseni. Huvitaval kombel ei kirjutanud ma siis meie matkast mille võtsime ette veebruari lõpus. Siis oli veel sügav talv ning meie nädalavahetuse väljasõidud olid harvad ning ilma erilise emotsioonita. Korra käisime Kananaskise lower ja upper lake juures kuid too päev tuiskas ning oli võrdlemisi külm. Seega erilist emotsiooni sellest käigust ei tulnud. Need järve vaated on maalilised kui vesi lahti ja peegeldab taevast ja mägesid. Kuid kui kõik on ühtlaselt lume ja jää all siis sulab kogu maastik kokku üheks valgeks horisondiks, mis mõjub monotoonselt. Ka selles on oma ilu, aga kuna terve talve oleme sisuliselt näinud seda sama vaadet, siis mingi hetk enam see ei eruta. 

Matkasime veidi meie kohalike Eesti sõpradega Taavi, Marii ja nende pisitütre Maarjaga. Kui õigesti mäletan, siis j2i matk kuskil 4-5 km tuuri, mis ei ole halb asjaolusid arvestades. Lõpuks hakkasid poisid jonnima ja ega neid otseselt süüdistada ei saa ka. Endalgi oleks jonni tuju, kui veetakse keset külma ja lund metsa olles näljane ning unine. See on ilmselt üks asi, mis jääb veidi hinge kriipima kui siit ükskord lahkume. Siin on lihtsalt nii palju loodusliku ilu kuid me näeme sellest ainult murdosa, kuna kahe väikese lapsega pole lihtsalt enamus radadest teostatavad. 

Kokkuvõttes oli see Upper lake Kananaskis rada tore. Sai sotsialiseeruda mis tänasel COVIDI ajal tundub omaette boonusena. Sai liikuda ja vabas õhus olla. Ning kindlasti aasta pärast fotosid vaadates tundub see koht supperilus ning laste jonn ja lumi ning kõik see, mis too päev tundus väsitav ja üksluine, on ammu meelest läinud. 

Peale seda käiku oli meil pikem paus väljasõitudega. Ilmad ei olnud eriti head ning vahepeal olin nädalavahetusel ka valves. Seega vabad päevad veetsime pigem kohalikes parkides kuni märtsi keskpaigani. Siis hakkasid ilmad tasapisi soojemaks minema ning ühel vabal nädalavahetusel käisime Lake Minnewanka ääres. See nagu kõik muud kohad kus oleme käinud on Calgaryst ida suunas ehk mägede poole. Kuna mäed hoiavad õhumasse kinni ning muidu on ka mägedes jahedam, siis märtsikuus oli järv veel paksu jää katte all. Jalutasime selle peal ning tegime pilte ja nautisime päikselist päeva. Osa inimesi uisutas, osa mängis hokit – idüll. Väga midagi suuremat ette see päev ei võtnud ja peale paari tundi läksime koju tagasi. 

Peale seda käiku oli jälle mitu nädalat kus me ei käinud kuskil. Ei osanud enam kuhugi minna ja osaliselt ka laiskuse tõttu. Veidi hakkas väsimus see aeg sisse pugema ning terve päeva kodus veetmine tundus täitsa väärt plaanina. 

Meie viimane matk oli see eest väga vinge. Maria suudab alati igal pool sõpru ja tuttavaid leida ning laste mänguplatsil olles tutvus ühe teise fellowga, kes pärit mehhikost. Neil samas vanuses lapsed nagu meil ning sarnaselt meile otsivad viise kuidas aega sisustada. COVID piirangud on siin täies hoos (siin kohalikud teevad nalja, et need ei lõppegi kunagi ära. Vaatamata vaktsineerimisele plaanitakse järgnevaks aastaks täieliku online kava õpilastele, nii et ilmselt läheb siin asi edasi veel ka tulevane aasta), nii et väga palju viise kuidas meelt lahutada ei ole. Seega sai planeeritud üks matk. Etteruttavalt ütlen, et meie roll see plaani koostamisel oli väike. Meie lubasime lihtsalt kohale tulla. Kogu orgunn oli nende peal. 

Plaaniks oli läbida Grassy lake rada, mis ilma lasteta oleks üsna kerge. 2-3 km tõusu. Üleval ilusad vaated ning sama teed pidi tagasi. Ja peale seda oli plaan pidada pikniku lähedal asuval niidul. Selline pidi algne plaan olema 😀 Nagu eelnevast lausest võib juba eeldada, siis päris nii see ei läinud. 

Tänu sellele, et Maria oli asja ette uurinud, siis taipasime rentida crampons ehk jalatsitele peale käivad naelikud kuna pidavat libe olema seal. Samuti rentisime lastele kandetoolid kuna tundus kohe algselt ebarealistlik, et mõlemad sinna omal jalal ära kõnniks. Ning nagu planeeritud olime laupäeva hommikul kell 8 raja juures. Perekond Mikkalid olid minuti pealt õiges kohas täielikult ettevalmistatuna! 

… aga .. 

.. millega me ei arvestanud oli see, et teised ei ole ilmselgelt Saksa koolkonnast. Plaani autorid saabusid 15 minutit või oli see isegi 30 minutit hiljem? Ja siis tuli välja, et peame ootame veel teist seltskonda (kaks auto täit latiinosid, kes ka ilmselgelt olid kellaaja osas teisest koolkonnast) , kes hilinesid 45 minutit. Seega me saime lõpeks rajale kell 9 kui mu mälu ei peta. 

Nagu mainitud, siis meie olime suurepäraselt ettevalmistatud ning ilmselt poleks meile esmase plaani täitmine üle jõu käiv olnud. Kuid kellelgi teisel ei olnud naaste, mis osutus probleemiks viimase kolmandiku läbimisel sest kogu rada oli sealt edasi jääs. Ning teiseks plaan, et lapsed kõnnivad ise ülesse, osutus ekslikuks. Me andsime enda ühe kandetooli laenuks teistele kuna August ei olnud nõus selles istuma nii kui nii. Aga isegi sedasi oli meie liikumine üsna vaevaline. Leonard püsis tublisti enda toolis ning oli väga vapper. Augustil sai enne lõppu aur otsa ja pidin teda kandma süles. Aga arvestades seda, et ta enamuse teed kõndis ise mäest üles, siis leian et ta oli väga tubli. Teise perekonna pereisa pidi lausa kahte last süles kandma, nii et ilmselt ei tohiks viriseda. 

Seega meil läks üles saamiseks kuskil poolteist tundi esmase plaanitud 40 min asemel. Aga see ei olnud iseenesest suur mure kuna päev oli päikseline ning pisikeste jõmmidega matkates sa oled juba valmis selleks, et tõenäoliselt läheb kaks korda rohkem aega kui plaanisid. 

Raja lõpus avanesid supper vaated jälle. See on üks asi, mis siin Kanadas on alati äge. ükskõik millise raja sa ette võtad, sa võid kindel olla et see kulmineerub millegi võimsaga. Olgu selleks vaated kanjonisse, mägede peegeldus järve pealt või mis iganes, aga sa tead et see vaev tasub ennast ära. Eestis oandu ikla rada läbides pead pärast mõtlema, et mis see ilus koht nüüd oli. 

Meil on mõlemal parem külg ilusam

Alla saamine tundus keerulisem kui üles minek. Kuna suur osa rajast oli jääs, siis kõndisid inimesed raja servas hanereas üles ning päeva edenedes tuli inimesi aina juurde ja juurde (kuna kuskile mujale ei saa minna siis inimesed aina enam matkavad. Ja seetõttu on radadel väga palju inimesi) . Seega alla saamiseks oleksime pidanud pressime vastuvoolu mööda kitsast jää vaba rada või libisema alla mööda jääd. Kuna seltskonnas oli ka üks vanem inimene ja väikesed lapsed, siis tundus alla minek ebareaalne. Teine alternatiiv oli see, et mina ja plaani autor lähme Leonardi ja nende pisikese jõmmiga mööda tuldud teed alla ja võtame autod. Samal ajal oleks enamus seltskonnast üritanud üles ronida lumisest nõlvast mille tipus oli auto parkla. Mõeldud tehtud. 

Meie alla minek läks ilma eriliste vahejuhtumiteta. Minu naelad andsid tuge jää peal ning libedamates kohtades hoidsin teisest tüübist kinni, et ta alla ei libiseks. Kokkuvõttes saime 15 minutiga alla ilma, et oleks kordagi pikali käinud. Ja meie vaatepunktist oli asi tehtud. Mida me aga ei teadnud oli see, et ülejäänud seltskond hädavaevu sai sealt nõlvast üles. Jällegi, kui kõigil oleksid olnud naelikud, siis ei oleks ilmselt asi nii hull olnud. Aga Maria andis enda omad seltskonnas olevale vanemale prouale ning üritas siis kuidagi mäest üles ronida samal ajal Augustit pooleldi kandes ja rebides. Nii palju kui ma aru sain oli see üks jube 30 minutit tõusu.

Kui kogu seltskond oli lõpus üleval tegime grupi fotosid ja meeleolu oli nagu oleks Everesti vallutanud. Teine seltskond naeratas viisakalt kuid enam piknikuga ei ühinenud 😀 Nagu tabavalt teine fellow ütles “I guess we won’t see those friends again” . 

Pikniku pidasime lähedal asuvalt aasal. Veidi selline “Helisev Muusika” tunne tekkis seal aasal olles. Päike paistab, jood külma õlut, istud niidul ning vaatad hunnitud vaateid. Peale pikka päeva saime väsinuna õhtul koju. Poisid kustusid kodus kohe ära ja ega me ise ka paremad ei olnud. Veidi jorutasime ja muljetasime ning läksime ka magama. 

pidin google mapsist pildi tirima kuna telefoniga ei taibanud ise teha. Tegemist meie pikniku kohaga. Külm õlu ja selline vaade !

On tunne nagu oleks see matk olnud just äsja , aga tegelikult on ka sellest juba möödas kuu aega. Viimasest 4 nädalavahetusest olen olnud osaliselt tööl kahel seega pole kuskile jõudnud minna. Tulevane nädalavahetus on vaba ja lubab sooja ilma, siis peab ilmselt kuhugi sõitma. Ja siis on minu viimane nv valve siin maal. Lõpp läheneb hoogsalt. 

Muudest asjadest rääkides, siis tööl on kiire nagu ikka. Nüüd kus ilmad on paremad, siis saab Maria lastega rohkem aega väljas ka veeta, mis on positiivne. Talvel külmaga ei tahtnud väga kuhugi minna ja nii olid poisid vahepeal mitu päeva hommikust õhtuni toas. Pole vaja ilmselt mainida, et see oli veidi liig mõlemale osapoolele. Tasapisi peame plaane ka koju tulekuks. Tulime siia 4 suure kohvriga ning asju on juurde tekkinud, mistõttu peame midagi ees ära saatma. Lisaks vaja planeerida kuidas me siit lahkuma, eelkõige mis järjekorras me millestki vabaneme. Ja kõige lõpuks vaja veel planeerida lennupiletite ostmine ja riigist lahkumine. Mis testid kui vara vaja teha jne. Ehk siis kuigi lõpp lähedal ja hea meel koju tuleku ees, siis on horisondil ka veidi pilvi. Loodetavasti saab lõpp hea kõik hea olema! 

Lisa märkusena, siis COVIDI juhtude arv hakkas jälle kasvama nii et oleme tagasi seal kus me alustasime. Kõik teenud on suletud ja hea, et pole välja kuulutatud sõjaseisukorda. See on omamoodi irooniline arvestades seda, et siin on piiranud püsivalt peal olnud alates pandeemia algusest. Võiks juba aru saada, et see maski kandmine ja pindade saneerimine ei toimi. Ja miks ta peaks? Kui inimesed kasutavad sama maski nädalate viisi siis pole ju loota, et see midagi enam kinni hoiab. Aga ma ei viitsi sellele teemal rohkem jahuda. On nagu on. Ega ma ise ka midagi paremat ei oska välja pakkuda.